Vaba Eesti

Millist kingitust Sinu hing ihkaks? Kas pole sobilik küsimus üldises kingimaanias? Minu jaoks ainuõige vastus kõlab - vaba Eestit.

Ilmarise peameister Jaan Kross seenior (1878–1946), oli tähtis mees. Temast on juttu eesti­aegsetes teatmeteostes. Tal polnud küll akadeemilist haridust, aga hakkajat vaimu kõvasti. Ettevõtlikkust ilmutava tehinguga – omal riisikol täitis ta riikliku relvatehase Arsenali tellimuse suurtükkimürskude ümbertreimiseks – oli tema pangaarve suurenenud 15 000 või 20 000 krooni võrra. See võimaldas 1934. aastal ehitada Kalamajja Kalevi ja Graniidi nurgale kena üürimaja ning üldse pidada ennast ses ajutiseks osutunud Vabariigis üsna kindlustatud inimeseks. Tubliduse ja töökusega saadud edu usk pidi lapseeast peale olema selge ka tulevasele kirjanikule. A. H. Tammsaarega sama sünniaastaga mees lõpetas, nagu tema põlvkonna tublidele meestele kohane, Venemaa vangilaagris.

Jaan Kross oli Kalamaja mees. Ta polnud siin küll sündinud, aga oma mälu algusest kuni Tartusse ülikooli minekuni elas ta siin. See oli eesti ajal. Ta elas otse kalasadama kohal kalda peal, Suur-Patarei tänavas Ilmarise vabriku teenistujate majas. Aga tolle tänava tagumine ots libiseb ometi kaldast alla ja lõpeb halli vangimajaga. "See tänav ongi minu telg olnud - majast, kus ma elasin, vanglani, millega mul kah tublisti tegemist tuli," ütles Kross. Nüüd pole enam seda üürimaja ega ka vangimaja mitte.

Nüüd ei ola enam ka Jaan Krossi.

Hingetu ja tühi tunne on. Kui läks Lennart Meri, sai öelda, et jumalale tänu - meil on veel Jaan Kross. Kross, kes vist sisuliselt loobus presidendiametist Meri kasuks. Kross, kellel oli ükskõik kes ja kas üldse keegi tema teoseid loeb. Kross, kellele meeldis eestlaste skepsis, mis väljendus kristalses irves ja enam kui neljasaja aasta vanuses üteluses "oma silm on kuningas". Kross, kelle juristina tabavalt lakoonilise kuid täpselt sisustatud vabaduse definitsiooni kohaselt otsustab igaüks ise, kas ta on sõltumatu või mitte. Kross, kellel oli eriti viimasel ajal vähe sõpru, sest need olid enamasti temast vanemad ja juba lahkunud. Ta lootis, et jumal ei lükka ka teda jalaga eemale...

Eesti eestkostmine ja suureksrääkimine - see missioon liitis lisaks muulegi Jaan Krossi ja Lennart Meri. Nüüd on need suurkujud areenilt lahkunud, kuid igavaesti saadavad nii meid kui ka järgmisi põlvi nende teosed. Kandkem hoolt selle eest, et ka meie lapsed neid loeksid ja mõistaksid. Meie ebaedu väärtussüsteemi taasloomisel peab pöörduma edulooks, imbetsiilne usk juhtidesse ja ideoloogiatesse peab saama murtud, intellektuaalne lamestumine peab jääma möödanikku.

Ilma kultuurita inimesele võib ainult kaasa tunda. Sest ta kaotab kogu valikuvõimaluse. Kultuur ei ole midagi muud kui valik hea ja parema vahel. Mõelgem lihtsaid mõtteid. Elu põhiseadus ongi ju iseenesest väga lihtne – elu tuleb hoida, kuigi kõik me oleme määratud surmale.