Vabadussõjas langenute mälestuseks

3. jaanuaril möödub 88 aastat päevast, mil austame Vabadussõjas langenuid. Sel päeval 1920. aastal hakkas kehtima relvarahu ja sisuliselt oli saavutatud lõplik võit võõrvägede üle. Meie sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner on öelnud: "Aga ärge unustage mitte iial, et meie rahva suurem ideaal - tema iseseisvus ei ole veel käes. Meie tema väga hästi, et ükski rahvas ei ole üle öö iseseisvaks saanud ja meid võib hädaoht uuesti ähvardada. Sellepärast peame ka meie iga silmapilk valmis olema tarvilikul korral võitlust jätkama". Kindral oli 34 aastane, kui ta määrati meie sõjaväe ülemjuhatajaks. Kindral oli väga tark ja lugupeetud mees. Tema sarnaseid pole kahjuks meie rahva hulka sugugi mitte nii palju jäänud kui tol ajal oli. Sel põhjusel peamegi tänasel päeval liiga tihti leppima töövõimetute eneseimetlejatega meie avalikus sektoris. Mida kõrgemal positsioonil, seda tihedamini...

Ülemjuhataja käskkiri nr 1 ütles, et "rüüstajad tuleb kohapeal maha lasta". Laidoneri käekiri oligi väga konkreetne ja korra loomisele suunatud. Huvitava paralleeli ja meie tänast ühiskonda naeruvääristava seiga võib huvitatu leida ajaloost - kindral Laidoner oli Rahvaste Liidu (ÜRO) volinikuna aastal 1925 Iraagis, kus ta lahendas tüli Iraagi ja Türgi vahel, kuna viimane kiusas taga kristlasi oma lõunaosas. Laidoneri äärmiselt neutraalse ja asjatundliku raporti alusel liideti Mosuli piirkond Iraagiga ja lõpetati tänaste Euroopa Liidu kandidaatide poolne kristlaste väärkohtlemine. Kohapeal viibinud Briti ohvitserid rääkisid ülivõrretes Laidoneri teravast mõistusest, kiirest olukorra hindamise oskusest, isiku suurepärasusest ja suursugusest käitumisest. Mõelgem selle taustal, kuivõrd palju me "mõjutame" tänase Iraagi sündmusi...

Poliiitkute liivakastimängude tulemusel astus Laidoner oma ametist rahuajal tagasi, kuid teistkordselt nimetati ta sõjavägede ülemjuhatajaks 1924. aasta 1. detsembril, kui oli taaskord ohus meie vabadus. Esimese korraldusena käskis Laidoner "väljaastumise maksva korra vastu maha suruda kõige kindlamal viisil". Järeldused võib igaüks ise teha. Taas tuttav ja kindel käekiri? Pärast mässukatse mahasurumist astus Laidoner taas tagasi. Ühe järeldusena toimunust tõi ta välja, et "meie ei tohiks seadusliku riigikorra ja julgeoleku kaitset panna ainult meie arvu poolest väikese sõjaväe ja politsei peale, vaid kõik riigitruud kodanikud peaksid jõudumööda sellele kaasa aitama".

Kindrali linnamaja Tõnismäel Õllepruuli tänaval oli austatud kooskäimise koht Eesti intelligentsi seas. Laidoner oli väga kinnise iseloomuga inimene, väga südamlik, abivalmis ja alati vääramatult korrektne. Kindral teenis oma rahvast ja riiki viimase tunnini, kuni ta 1940. aasta 19. juulil kell 18 kommunistide poolt ebaseaduslikult vahistati. Laidoneril oli võimalus Eestist lahkuda, kuid ta soovis oma saatust jagada oma rahva saatusega. Algas retk teadmatusse, kuhu kustusid tema ja ta perekonna sammud.

"Ainult see võib käskida, kes iseenda üle mõistab valitseda", on meie rahva ainuke tõeline Ülemjuhataja öelnud. Mõelgem selle sügavama tähenduse üle täna, Vabadussõja ohvrite mälestuspäeval.

Vaba Eesti

Millist kingitust Sinu hing ihkaks? Kas pole sobilik küsimus üldises kingimaanias? Minu jaoks ainuõige vastus kõlab - vaba Eestit.

Ilmarise peameister Jaan Kross seenior (1878–1946), oli tähtis mees. Temast on juttu eesti­aegsetes teatmeteostes. Tal polnud küll akadeemilist haridust, aga hakkajat vaimu kõvasti. Ettevõtlikkust ilmutava tehinguga – omal riisikol täitis ta riikliku relvatehase Arsenali tellimuse suurtükkimürskude ümbertreimiseks – oli tema pangaarve suurenenud 15 000 või 20 000 krooni võrra. See võimaldas 1934. aastal ehitada Kalamajja Kalevi ja Graniidi nurgale kena üürimaja ning üldse pidada ennast ses ajutiseks osutunud Vabariigis üsna kindlustatud inimeseks. Tubliduse ja töökusega saadud edu usk pidi lapseeast peale olema selge ka tulevasele kirjanikule. A. H. Tammsaarega sama sünniaastaga mees lõpetas, nagu tema põlvkonna tublidele meestele kohane, Venemaa vangilaagris.

Jaan Kross oli Kalamaja mees. Ta polnud siin küll sündinud, aga oma mälu algusest kuni Tartusse ülikooli minekuni elas ta siin. See oli eesti ajal. Ta elas otse kalasadama kohal kalda peal, Suur-Patarei tänavas Ilmarise vabriku teenistujate majas. Aga tolle tänava tagumine ots libiseb ometi kaldast alla ja lõpeb halli vangimajaga. "See tänav ongi minu telg olnud - majast, kus ma elasin, vanglani, millega mul kah tublisti tegemist tuli," ütles Kross. Nüüd pole enam seda üürimaja ega ka vangimaja mitte.

Nüüd ei ola enam ka Jaan Krossi.

Hingetu ja tühi tunne on. Kui läks Lennart Meri, sai öelda, et jumalale tänu - meil on veel Jaan Kross. Kross, kes vist sisuliselt loobus presidendiametist Meri kasuks. Kross, kellel oli ükskõik kes ja kas üldse keegi tema teoseid loeb. Kross, kellele meeldis eestlaste skepsis, mis väljendus kristalses irves ja enam kui neljasaja aasta vanuses üteluses "oma silm on kuningas". Kross, kelle juristina tabavalt lakoonilise kuid täpselt sisustatud vabaduse definitsiooni kohaselt otsustab igaüks ise, kas ta on sõltumatu või mitte. Kross, kellel oli eriti viimasel ajal vähe sõpru, sest need olid enamasti temast vanemad ja juba lahkunud. Ta lootis, et jumal ei lükka ka teda jalaga eemale...

Eesti eestkostmine ja suureksrääkimine - see missioon liitis lisaks muulegi Jaan Krossi ja Lennart Meri. Nüüd on need suurkujud areenilt lahkunud, kuid igavaesti saadavad nii meid kui ka järgmisi põlvi nende teosed. Kandkem hoolt selle eest, et ka meie lapsed neid loeksid ja mõistaksid. Meie ebaedu väärtussüsteemi taasloomisel peab pöörduma edulooks, imbetsiilne usk juhtidesse ja ideoloogiatesse peab saama murtud, intellektuaalne lamestumine peab jääma möödanikku.

Ilma kultuurita inimesele võib ainult kaasa tunda. Sest ta kaotab kogu valikuvõimaluse. Kultuur ei ole midagi muud kui valik hea ja parema vahel. Mõelgem lihtsaid mõtteid. Elu põhiseadus ongi ju iseenesest väga lihtne – elu tuleb hoida, kuigi kõik me oleme määratud surmale.

Jõulumõtisklus

Me oleme harva õnnelikud ja rahul sellega, mis meil on, ning tahame üha rohkem saavutada, omada ja kogeda, arvates ekslikult, et see teeks meid õnnelikuks. Õnnelik olemiseks piisab tegelikult vähesest. Jõulude juurde kuuluvad sellised asjad nagu tunded – rõõm, rahu ja armastus. Kaasaja jõulusagin neid tundeid ei soosi, kui välja arvata televiisorist aasta lõpus ühtejärgi tulevad tunnetest nõretavad filmid. Aga see pole ju ehtne. Jõulutervitustes on kombeks soovida üksteisele mitte kiirustavaid, töiseid, telekarohkeid ja kärarikkaid, vaid rõõmsaid ja rahulikke jõule. Ent maailm me ümber surub peale just esimest poolt.

Kas kalendris järgmise nädala kolm värviliselt tähistatud päeva on meie jaoks shoppamise ja kokkamise kõrghetked?

Soojas toas ning kuusesära valgel tasub meeles pidada, et jõuluaja mõte ei ole inimeste omavahelises kinkide tegemises, vaid juba alates meie tuhandete aastate taguste esivanemate aegadest ikkagi valguse tagasitulekus. Ja see tulek on meile kõigile. Asjad aitavad luua meeleolu, aga ülekuhjatuna mõjuvad nad vastupidiselt. Selle tulemusena kipub valdavaks jõulutundeks hingerahu asemel saama hoopis küllastumus.

Mõnikord tasub peatuda ja vaadata enda ümber. Kaasaja maailm tundub olevat tasakaalust väljas. Siin arvestatakse paljud asjad ümber rahaks.
Kuid me võime siitsamast, käesolevast hetkest leida nii mõndagi muud ilusat ja sellist, mille eest on põhjust tänulik olla. Jõulud on selleks sobiv aeg.

Inimene ei pea olema rahul kõigega, mis toimub, vaid olema rahulik, mis iganes ka tema ümber toimub. Rahulolu võib kaasa tuua mandumise, masenduse või ükskõiksuse, aga just rahu annab julguse ja rõõmu edasi tegutseda ega lase lootust kaotada rasketes olukordades.


Rahulikke Jõulupühi!

Advendiaeg

Täna algas rahulik jõulude ootamise aeg. Traditsiooniliselt on meie kandis jõule seostatud siiski valge lumega, aknast välja vaadates tuleb paraku leppida viimase aja tõsiasjaga - jõulud on valge aeg enamasti vaid ülekantud tähenduses. Kas ka sellel aastal? Sümboliseerib ju valge värv ootust ja lootust, nö head lõppu.

See advendiaeg juhatab meid ka käesoleva, 2007. aasta lõppu. Aasta, mis on toonud paljugi ootamatut ja pannud meid uutes olukordades proovile. Paljuski on need olnud meie vabariigi loomise algusajaga sarnased arengud. Jääb üle vaid loota, et seekord ei ole lõpp sedavõrd traagiline. Kuid Venemaal olid täna valimised. Ja Kurjus võitis. Ülekaalukalt. Uudistekanalite vahendusel näidati meile klaasistunud pilgul juubeldavaid noori, kes andsid lootust seniste edusammude jätkumisele Putini juhtimisel ja 90-ndate kaose tagasipöördumatusele. Hirmutav, kas pole? See viitab vaid ühele selgelt tõestatavale edule - Venemaa on taas supervõim. Vene hing ihkab vallutusi ja nagu tavaks on saanud, alustatakse oma maalt. Ja seejärel? Pärast tänaste valimiste (või hääletuse?) tulemusi on ju oma maa lõplikult vallutatud. Selles valguses on eriti küüniline jälgida seltsimees Schröderi käitumist ja ka teiste Lääne poliitikute lipitsemist Putini ees. Kuid nagu ütles Kasparov - meil ei ole abi vaja, saame ise oma probleemidega hakkama. Ainuke palve, mis tal oli - palun lõpetage pimesiku mängimine ja Putini kohtlemine demokraadina.

Ei tea, kas on kohane, kuid tean paljusid kes on endalt viimasel ajal küsinud, mis oleks õige lahendus meie väikese Eesti jaoks. Usun, et palju on neid keda siiski ei jäta külmaks meie maa saatus ja seeläbi ka meie lähinaabruses toimuv. Kuid kas meil on vettpidav plaan? Meie riiklikud strateegiad väidavad osaliselt suure ohu puudumist kuid teisalt meie poliitikud ja ka kaitseväelased väljendavad end teisiti. Kui paljud meist on endalt küsinud, et kui tuleb kõne, kas läheksin relva alla - ja kas on sellest praktilist kasugi? Loomulikult peale pateetilise ja emotsionaalse toetuse oma riigile.

Siinjuures on oluline meenutada ka tarkade inimeste poolt öeldut, et armastada ei tule mitte oma riigi valitsust vaid oma riiki. Paraku on see tõsiasi tänapäeval paljudel ununema kippunud.

Ülaloleval pildil on täna tuledes särama löönud jõulukuusk Londonis, Trafalgari väljakul. Kas teate, kust see jõulupuu pärit on? Juba alates 1947. aastast toob selle puu igal aastal sõbralik Norra riik meenutamaks ja tänamaks inglasi II Maailmasõja ajal osutatud abi eest. Maailm on muutunud ja ei ole ka. Minule meenus sellega seoses, kuidas nii Norra kui Briti hävitajad liginesid hirmuäratavasse lähedusse "kogemata" õhuruumis eksinud Vene lennukile. Kui ainult Lääne liitlastel jätkuks kunagi julgust tunnistada, et tegelikult nad ju ei võidelnud venelastega ühel poolel...

Head alanud advendiaega! Loodetavasti annab see lootust paremale tulevikule nii meile, eriti aga meie lastele.