.jpg)
3. jaanuaril möödub 88 aastat päevast, mil austame Vabadussõjas langenuid. Sel päeval 1920. aastal hakkas kehtima relvarahu ja sisuliselt oli saavutatud lõplik võit võõrvägede üle. Meie sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner on öelnud: "Aga ärge unustage mitte iial, et meie rahva suurem ideaal - tema iseseisvus ei ole veel käes. Meie tema väga hästi, et ükski rahvas ei ole üle öö iseseisvaks saanud ja meid võib hädaoht uuesti ähvardada. Sellepärast peame ka meie iga silmapilk valmis olema tarvilikul korral võitlust jätkama". Kindral oli 34 aastane, kui ta määrati meie sõjaväe ülemjuhatajaks. Kindral oli väga tark ja lugupeetud mees. Tema sarnaseid pole kahjuks meie rahva hulka sugugi mitte nii palju jäänud kui tol ajal oli. Sel põhjusel peamegi tänasel päeval liiga tihti leppima töövõimetute eneseimetlejatega meie avalikus sektoris. Mida kõrgemal positsioonil, seda tihedamini...
Ülemjuhataja käskkiri nr 1 ütles, et "rüüstajad tuleb kohapeal maha lasta". Laidoneri käekiri oligi väga konkreetne ja korra loomisele suunatud. Huvitava paralleeli ja meie tänast ühiskonda naeruvääristava seiga võib huvitatu leida ajaloost - kindral Laidoner oli Rahvaste Liidu (ÜRO) volinikuna aastal 1925 Iraagis, kus ta lahendas tüli Iraagi ja Türgi vahel, kuna viimane kiusas taga kristlasi oma lõunaosas. Laidoneri äärmiselt neutraalse ja asjatundliku raporti alusel liideti Mosuli piirkond Iraagiga ja lõpetati tänaste Euroopa Liidu kandidaatide poolne kristlaste väärkohtlemine. Kohapeal viibinud Briti ohvitserid rääkisid ülivõrretes Laidoneri teravast mõistusest, kiirest olukorra hindamise oskusest, isiku suurepärasusest ja suursugusest käitumisest. Mõelgem selle taustal, kuivõrd palju me "mõjutame" tänase Iraagi sündmusi...
Poliiitkute liivakastimängude tulemusel astus Laidoner oma ametist rahuajal tagasi, kuid teistkordselt nimetati ta sõjavägede ülemjuhatajaks 1924. aasta 1. detsembril, kui oli taaskord ohus meie vabadus. Esimese korraldusena käskis Laidoner "väljaastumise maksva korra vastu maha suruda kõige kindlamal viisil". Järeldused võib igaüks ise teha. Taas tuttav ja kindel käekiri? Pärast mässukatse mahasurumist astus Laidoner taas tagasi. Ühe järeldusena toimunust tõi ta välja, et "meie ei tohiks seadusliku riigikorra ja julgeoleku kaitset panna ainult meie arvu poolest väikese sõjaväe ja politsei peale, vaid kõik riigitruud kodanikud peaksid jõudumööda sellele kaasa aitama".
Kindrali linnamaja Tõnismäel Õllepruuli tänaval oli austatud kooskäimise koht Eesti intelligentsi seas. Laidoner oli väga kinnise iseloomuga inimene, väga südamlik, abivalmis ja alati vääramatult korrektne. Kindral teenis oma rahvast ja riiki viimase tunnini, kuni ta 1940. aasta 19. juulil kell 18 kommunistide poolt ebaseaduslikult vahistati. Laidoneril oli võimalus Eestist lahkuda, kuid ta soovis oma saatust jagada oma rahva saatusega. Algas retk teadmatusse, kuhu kustusid tema ja ta perekonna sammud.
"Ainult see võib käskida, kes iseenda üle mõistab valitseda", on meie rahva ainuke tõeline Ülemjuhataja öelnud. Mõelgem selle sügavama tähenduse üle täna, Vabadussõja ohvrite mälestuspäeval.
Ülemjuhataja käskkiri nr 1 ütles, et "rüüstajad tuleb kohapeal maha lasta". Laidoneri käekiri oligi väga konkreetne ja korra loomisele suunatud. Huvitava paralleeli ja meie tänast ühiskonda naeruvääristava seiga võib huvitatu leida ajaloost - kindral Laidoner oli Rahvaste Liidu (ÜRO) volinikuna aastal 1925 Iraagis, kus ta lahendas tüli Iraagi ja Türgi vahel, kuna viimane kiusas taga kristlasi oma lõunaosas. Laidoneri äärmiselt neutraalse ja asjatundliku raporti alusel liideti Mosuli piirkond Iraagiga ja lõpetati tänaste Euroopa Liidu kandidaatide poolne kristlaste väärkohtlemine. Kohapeal viibinud Briti ohvitserid rääkisid ülivõrretes Laidoneri teravast mõistusest, kiirest olukorra hindamise oskusest, isiku suurepärasusest ja suursugusest käitumisest. Mõelgem selle taustal, kuivõrd palju me "mõjutame" tänase Iraagi sündmusi...
Poliiitkute liivakastimängude tulemusel astus Laidoner oma ametist rahuajal tagasi, kuid teistkordselt nimetati ta sõjavägede ülemjuhatajaks 1924. aasta 1. detsembril, kui oli taaskord ohus meie vabadus. Esimese korraldusena käskis Laidoner "väljaastumise maksva korra vastu maha suruda kõige kindlamal viisil". Järeldused võib igaüks ise teha. Taas tuttav ja kindel käekiri? Pärast mässukatse mahasurumist astus Laidoner taas tagasi. Ühe järeldusena toimunust tõi ta välja, et "meie ei tohiks seadusliku riigikorra ja julgeoleku kaitset panna ainult meie arvu poolest väikese sõjaväe ja politsei peale, vaid kõik riigitruud kodanikud peaksid jõudumööda sellele kaasa aitama".
Kindrali linnamaja Tõnismäel Õllepruuli tänaval oli austatud kooskäimise koht Eesti intelligentsi seas. Laidoner oli väga kinnise iseloomuga inimene, väga südamlik, abivalmis ja alati vääramatult korrektne. Kindral teenis oma rahvast ja riiki viimase tunnini, kuni ta 1940. aasta 19. juulil kell 18 kommunistide poolt ebaseaduslikult vahistati. Laidoneril oli võimalus Eestist lahkuda, kuid ta soovis oma saatust jagada oma rahva saatusega. Algas retk teadmatusse, kuhu kustusid tema ja ta perekonna sammud.
"Ainult see võib käskida, kes iseenda üle mõistab valitseda", on meie rahva ainuke tõeline Ülemjuhataja öelnud. Mõelgem selle sügavama tähenduse üle täna, Vabadussõja ohvrite mälestuspäeval.
