Advendiaeg

Täna algas rahulik jõulude ootamise aeg. Traditsiooniliselt on meie kandis jõule seostatud siiski valge lumega, aknast välja vaadates tuleb paraku leppida viimase aja tõsiasjaga - jõulud on valge aeg enamasti vaid ülekantud tähenduses. Kas ka sellel aastal? Sümboliseerib ju valge värv ootust ja lootust, nö head lõppu.

See advendiaeg juhatab meid ka käesoleva, 2007. aasta lõppu. Aasta, mis on toonud paljugi ootamatut ja pannud meid uutes olukordades proovile. Paljuski on need olnud meie vabariigi loomise algusajaga sarnased arengud. Jääb üle vaid loota, et seekord ei ole lõpp sedavõrd traagiline. Kuid Venemaal olid täna valimised. Ja Kurjus võitis. Ülekaalukalt. Uudistekanalite vahendusel näidati meile klaasistunud pilgul juubeldavaid noori, kes andsid lootust seniste edusammude jätkumisele Putini juhtimisel ja 90-ndate kaose tagasipöördumatusele. Hirmutav, kas pole? See viitab vaid ühele selgelt tõestatavale edule - Venemaa on taas supervõim. Vene hing ihkab vallutusi ja nagu tavaks on saanud, alustatakse oma maalt. Ja seejärel? Pärast tänaste valimiste (või hääletuse?) tulemusi on ju oma maa lõplikult vallutatud. Selles valguses on eriti küüniline jälgida seltsimees Schröderi käitumist ja ka teiste Lääne poliitikute lipitsemist Putini ees. Kuid nagu ütles Kasparov - meil ei ole abi vaja, saame ise oma probleemidega hakkama. Ainuke palve, mis tal oli - palun lõpetage pimesiku mängimine ja Putini kohtlemine demokraadina.

Ei tea, kas on kohane, kuid tean paljusid kes on endalt viimasel ajal küsinud, mis oleks õige lahendus meie väikese Eesti jaoks. Usun, et palju on neid keda siiski ei jäta külmaks meie maa saatus ja seeläbi ka meie lähinaabruses toimuv. Kuid kas meil on vettpidav plaan? Meie riiklikud strateegiad väidavad osaliselt suure ohu puudumist kuid teisalt meie poliitikud ja ka kaitseväelased väljendavad end teisiti. Kui paljud meist on endalt küsinud, et kui tuleb kõne, kas läheksin relva alla - ja kas on sellest praktilist kasugi? Loomulikult peale pateetilise ja emotsionaalse toetuse oma riigile.

Siinjuures on oluline meenutada ka tarkade inimeste poolt öeldut, et armastada ei tule mitte oma riigi valitsust vaid oma riiki. Paraku on see tõsiasi tänapäeval paljudel ununema kippunud.

Ülaloleval pildil on täna tuledes särama löönud jõulukuusk Londonis, Trafalgari väljakul. Kas teate, kust see jõulupuu pärit on? Juba alates 1947. aastast toob selle puu igal aastal sõbralik Norra riik meenutamaks ja tänamaks inglasi II Maailmasõja ajal osutatud abi eest. Maailm on muutunud ja ei ole ka. Minule meenus sellega seoses, kuidas nii Norra kui Briti hävitajad liginesid hirmuäratavasse lähedusse "kogemata" õhuruumis eksinud Vene lennukile. Kui ainult Lääne liitlastel jätkuks kunagi julgust tunnistada, et tegelikult nad ju ei võidelnud venelastega ühel poolel...

Head alanud advendiaega! Loodetavasti annab see lootust paremale tulevikule nii meile, eriti aga meie lastele.